19-20.02.18 Tizniti linn, Legzira rand 369 km

19.02 täna sõidame mööda rannikut lõuna poole. Ööbida plaanime Tizniti linnas hotellis, et oleks rohkem aega ringi vaadata. 

Esmalt sõidame läbi Agadiri linna, mis on meile juba tuttav. Liiklus on kaootiline ja pidevalt kostuvad signaalitamised. Korravalvur reguleerib ringil liiklust, kätega vehkides ja vilega vilistades. Ristmikel, autode vahel kõndides, kerjavad inimesed raha.

Sõites Agadirist välja, on veel pikalt tee ääres väiksemaid asulaid, seejärel tuleb kivine tühermaa. Kaktused on vägevad, mis tee ääres metsikult kasvavad.

Sõit läheb kiirelt ja varsti oleme Tizniti linnas. Linn tundub kena ja puhas. Võtame oma Smurfiautole kütet, see pisike punn võtab 7 liitrit sajale. Esialgu sõidame linnast läbi ja võtame suuna ranniku äärde. Läheme otsima Legzira randa ja koopaid, mis seal peaks asuma. Tee on hästi sõidetav ja peaagi jõuame ookeani äärde, leiame otsitud ranna.

Ja koopa, mis juba kaugelt silma paistab. Jalutame mööda ranna äärt, lainetus on vägev! Mitu korda saame lainega jalad kuni põlvedeni märjaks. Uskumatu, mis vesi ja maa kokku puutudes luua võivad - väga ilus!

Korjame rannaäärest merekarpe, naudime päikest ja sööme lõunasööki kohalikus rannarestoranis.

Tore ja hea tunne on näha, kuidas kohalikud on külalislahked, ja üldse kuidagi lihtsad ja sõbralikud. Keegi ei ülbitse, ei ürita kellestki parem olla. Rannarestoran on lihtne, puhas ja mis kõige parem - vaatega ookeanile. Tellime kana tagine ja grillitud Dorade kala. Tagine on Marokos vist lausa rahvustoit, seda pakuvad pea kõik toidukohad. Tegemist on köögiviljadest ja lihast koosneva roaga, mida küpsetatakse spetsiaalses potis. Kala oli just hommikul sealt samast ookeanist püütud.

Joogiks võtame värskelt pressitud apelsinimahla. Kõik oli väga maitsev, magustoiduks veel lihtne roog- apelsiniviilud suhkru ja kaneeliga. Kokku maksime toidu eest 150 dirhamit (13,5 eur). Ei ole ju üldse palju, ikkagi restoran. Pärast söömist ei raatsi kohe ära minna ja naudime veel vaadet.

Tagasi Tizniti poole sõites leiame ilusa koha Mirlefti rannas, kuhu võiks isegi matkabussiga pikemaks parkima tulla. Samuti näeme Mirlefti läheduses kämpinguid.

Pärast päikeseloojangut jõuame Tizniti linna tagasi. Hotellist nimega Paris leiame omale sobiva toa. Tuba on vana ja kulunud, aga kuidagi hubane. Toa hind 160 dh (14,5 eur) on ka täiesti taskukohane.

Ja toal on isegi rõdu, kust avaneb selline vaade. Pole paha, eks? :) Õhtul ei viitsigi enam linnapeale minna, otsustame seda teha hommikul.

20.02 Hommikul tahaks pesema minna, aga kraanist tuleb vaid leiget vett. Saab hakkama - ongi karastav ja virgutav. Kerge hommikusöök ja seejärel läheme linnas ringi vaatama.

Lugesin, et Tizniti linn on tuntud selle poolest, et seal valmistatakse kauneid hõbedast ehteid. Läheme vaatame kohalikule müüriga ümbritsetud turule. Kuna on alles varane aeg, siis on enamus müügiputkasid suletud, ja kaupmehed sätivad alles asju lettidele. Mõned putkad on siiski avatud, müüakse jälle kõike - ehteid, riideid, toitu jm. Ilusat hõbeketti, mida osta tahaks, ma ei leia. 

Sõidame linnast välja Agadiri poole. Lambad teel! Lambad on siin lahja võitu, nagu muudki loomad, jalad on pikad ja peenikesed, jällegi teistmoodi, kui Eestis.

Vaatan kaardilt, et kui sõita ühelt kõrvalteelt näeksime suurt veehoidlat. Valimegi selle tee. Veehoidla on tõesti muljetavaldav.

Kuna täna õhtul anname auto ära, siis hüpame Agadiris veel Marjanest läbi. Et osta suurem kogus joogivett.
Jälle on kaks põnevat päev möödunud, aeg ikka lendab!