14.02.18 Maroko kämpinguelu ja turg

Täna on meie kuues päev kämpingus ja tahan kirjutada veidi meie eluolust siin. Mõned muljed on juba tekkinud ja paaris kohas käidud, et oleks nagu juba millestki kirjutada küll. 
Täna saime omale lõpuks päris oma koha, tulles olime ju järjekorras 18dad. Lubati küll 3-4 päevaga, aga oodata tuli 6. Ega sel ajutisel ootekohal ka midagi viga polnud, ookeani mühin oli isegi paremini bussi kuulda. Aga oma lapike maad on meil siin Marokos nüüd mõneks ajaks olemas.

Kes võibolla ei tea, siis igas kämpingus on maa jagatud teatud suurusega platsideks/kohtadeks. Pargid bussi ära ja paned oma kraami (laua,toolid jm) laiali, nii kuidas soovid. Vahel on plats naabritest eraldatud näiteks hekiga, vahel mitte. Meie kohas on ühel pool hekk ja teises küljes auklik sein. Nagu ma vist varemgi juba ütlesin, et mingitest pisiasjadest siin maal väga numbrit ei tehta. Katsume siis meiegi sellest aukudega seinast mööda vaadata ja nautida seda mõnusat päikest, mis meid siin igal hommikul tervitab. Ookean asub meist umbes 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. Vesi on veel külm, arvan umbes 15-16 kraadi. Aga päike on soe, päevane kraad 20-25. 
Meie kämpingus on olemas duššid, wc, kraanikausid (nõudepesu), pesumasinad, restoran, pood, bassein, autopesula. Kohapeal tehakse ka autode/busside kere värvimistöid, bussi sisustuse poolelt saab lasta teha uusi mööbliriidest katteid vm vajalike õmblustöid. Vaipu müüakse (meil  on ka plaanis üks osta, muidu on maapind selline tolmune, bussi ees). Lisaks käib kohapeal üks kuntsnik, kes teeb väga kenasid, temaatilisi joonistusi bussidele (meil on ka mõte lasta oma bussile mõned kaamlid kõndima, näiteks).
Kämpinguelu on euroopalik (kõige rohkem on siin puhkamas prantslaseid). Aga nii kui väravast välja astud on jälle Maroko. 
Täna käisime turul. Igal kolmapäeval on siin kõrval olevas linnakeses, Aouriris, turupäev. Aouriri teatakse siin, kui banaaniküla, kuna kohalikud kasvatavad oma aedades banaanipuid ja müüvad banaane tänaval, suurte kobaratena. Aouriri saab nii bussiga kui ka jalutades. Minna oli umbes 3 km. Läksime koos meie eesti sõpradega, kes siin samas kämpingus juba neljandat korda on. Mehed bussiga ja naised jala :) Ütlen kohe ära, et kõnniteed siin piirkonnas üldse puuduvad või siis on täiesti läbimõtlemata ehitatud. Lapsevankriga normaalsest liikumisest võib vaid unistada. Kui isegi on olemas kõnnitee, siis seal keskel kasvavad puud, jah okei, on küll ilus puu, aga keset niigi kitsast kõnniteed? Võibolla ma lihtsalt ei saa aru. 

Igaljuhul, ma vedasin Ellu käruga turule kaasa...mis polnud väga tark plaan. Kuigi ta magas tublisti, peaaegu kogu aja, kui ma seal turul olin. Turg on üks suur tolmune ala, vihmasel ajal ilmselt porine. Osaliselt asub turg künka või siis mäekese peal, niiet on tükk tegemist käruga kallakust üles ronida. Kaubad on laotatud suurte riidetükkide peale, hunnikutesse. Mingeid lette, kui selliseid, väga palju ei ole.
Mõni üksik on, kes oma käru pealt kaupa müüb (näiteks marjad, küüslauk). Inimesed sagivad siia-sinna ja neid on palju-palju. Ma ei saa aru, kas nad keset tööpäeva tööl ei pea olema? On turiste, aga rohkem ikka kohalikke. Müüjad pakuvad valjuhäälselt oma kaupa, keegi pasundab midagi kõlaritest. Tuiatakse ringi puidust, kahel rattal, kärudega ja mõni põristab seal rahvamassi sees isegi võrriga. Käib üks suur kauplemine ja ostlemine. Sissepääsu juures on riidemüüjad, ei saagi täpselt aru, kas kasutatud riided või lihtsalt igast hiinakad. Pärast on mõned ehtemüüjad, vist ikka käsitöö. Tagapool on toidukraam - puuviljad, köögiviljad, juurviljad, mesi, pähklid jm. Minul, rahulikul eestlasel, võtab see virr-varr ikka silme eest üsna kirjuks. Tahaks juba ruttu kuskile vaiksemasse kohta minna. Aga pole hullu - saan siiski ka midagi head ja värsket osta. Ning lõpuks, mis kõige parem - tegelikult oli kõik nii odav, see tundus uskumatu, aga nii oli. See kraam, mis pildil, läks kokku maksma 4 eurot.
Kõige parem meel oli mul vaarikate üle, üks karp maksis 50 eurosenti, ja maitsesid imehästi. 
Tagasiteel andis üks onu Ellule pisikese banaani (umbes minu sõrme pikkuse), see oli vahva tegu.

Järgmise nädala kolmapäeval lähen jälle turule, aga siis juba üksi ja proovin mõne foto ka teha, teile näitamiseks.